Euroopa turgudel on artisokk saadaval peaaegu aastaringselt. Suurem pakkumine langeb siiski hilissügisest hiliskevadeni. Peamiselt eksportijad on Itaalia, Prantsusmaa, Egiptus, Israel ja maroko. Toiduks määratud õisikud koristatakse enne avanemist. Korralik õisik on rusikasuurune ja kaalub 200-500g. Heal artisokil ei tohi õisikut katvad soomused olla harali ja õisiku põhi peab olema tihke. 

Artisokk on gurmaanide köögivili, mis 18 saj oli suursuguse elulaadi näitaja ja seisusekohane toit rikastele prantsuse aadlikele. Sellest ajast pärineb prantsuse köögist ka arvukalt artisokiroogade retsepte. Reeglina süüakse artisokki keedetult. Keedetakse soola ja äädika maitsestatud vees kaane all 20-45 min. Keedetud õisikud lastakse alaspidi asendis nõrguda ja anatakse kuumalt või külmalt lauale eelroana koos mõne kastmega.Legendi järgi toovat artisoki söömine paremini esile armutundeid.

Ananass on üks maitsvamaid lõunamaa puuvilju. Küpsed ananassid on transpordiõrnad ning eriti tundlikud muljumisele. Seepärast saadetakse kaugemate vahemaade taha poolvalminult. Valmivad toatemperatuuril järele mõne päevaga. Küpsed vilja pind tundub pehme, sellel on nõrk peen aroom. Küps vili säilib +6-7 temperatuuril kuni 2 nädalat. Külmutamist ei talu, juba alla +5 temperatuuril tekivad viljalihas pruunid plekid.

Toiduks tarvitatakse eelkõige toorelt seibideks, viiludeks või tükkideks lõigatuna. Söödav osa moodustab ca 70% vilja kaalust. Kasulikum on osta suuremaid vilju, sest neil on söödavat osa rohkem.

Veel 20-30 aastat tagasi oli avokaado Euroopa turgudel vähetuntud palju uudistatud puuvili. Praegu on avokaado müügil aastaringselt peaaegu samasuguse enesestmõistetavusega kui õunad ja pirnid. Müügil on  nad tavaliselt poolvalminuna, mil vili on veel kõva. Toasoojuses valmivad järele paari päevaga. Vili on tarbimisküps, kui sõrmedega vajutades koor veidi järele annab ( tundub pehmena) ja raputades on tuuma loksumine vilja sees kuuldav.

Süüakse peamiselt toorelt. Vili lõigatakse pikuti pooleks, tuum võetakse välja ja viljaliha süüakse lusikaga. Lõikepindu tuleb kohe sidrunimahlaga üle piserdada, muidu läheb viljaliha tumedaks.

Retsept Avokaadi-spinatisalat

Banaan on maailma suurim rohttaim, mis kasvab 6-8m kõrguseks. Botaaniliselt on banaanid seemneteta marjad, mis kumerduvad selle tõttu, et nad kasvu algul allapoole arenevad, hiljem aga vastavate hormoonide mõjul ülespoole keerduvad. Banaani perekonnas on umbes 60 erinevat liiki, sorte tuntakse kuni 400. Kõige olulisemaks ekspordiartikliks on tarbijaskonna hulgas levinud dessert-ehk puuviljabanaanid. Tavaliselt ei märgistata müügile saadetavaid banaane aga mitte sordinimedega ega ka eksportiva riigi nimetusega, vaid suurte rahvusvaheliste kontsernide tähistusega ( Chiquita, Bonita, Delmonte, Dole, Cobana jne)

Tarbimisküpsust näitavad koorele tekkivad mustad täpid või väikesed plekid. Sellised banaanid on parimate maitseomadustega ja kõrgeima toiteväärtusega. Banaani küpsusastet hinnatakse 7-astmelise skaala järgi, kusjuures 2 on veel roheline, 7 aga täisküps banaan. Banaanid väga mitmekülgse kasutusalaga viljad.

Retsept- Banaanikreem kohupiimamantlis

Euroopas on peamised granaatõunakasvatajad Hispaania, Portugal ja Itaalia. Hispaanias on koguni Granada nimeline linn ja provints, mis on oma nime saanud selle puuvilja järgi. Granaatõuna kujutis on isegi Hispaania riigivapil. Vili on võrdlemisi hästi transporditav ja säiliv. Poolvalminult koristatud rohekad viljad valmivad hästi järgi.

Söödav osa on helepunane seemneümbris. Kokku moodustab söödava osa umbes poole vilja kogukaalust.

Granadilla või grendill on passionite suguvõsa kõige suurem liige. Hiiglaslik granadilla (Passiflora quadrangularis) on passifloorade seas kõige suuremate ja efektsemate söödavate viljadega liik. Selle troopilise liaani õied on tavaliselt tume- või purpurpunased aga ka lillad ja mustrilised (tavaliselt valge mustriga), mille keskmine läbimõõt on 12 cm. Heades kasvutingimustes võivad viljad sirguda kuni 30 cm pikkuseks. Nende viljaliha on aromaatne ja magushapu maitsega. Teda võib süüa värskena või siis salatites ja mahla valmistamiseks. Pärast õitsemist ja viljumist on kasvude tagasilõikamine hädavajalik. Kasvab hästi tubastes tingimustes ja köetavates kasvuhoonetes.

Pärineb Ameerika troopilistelt aladelt. Tänapäeval kasvatatakse Lõuna-Ameerikas, Lõuna-Aafrikas, Lääne-Indias, USA-s. Õhukese, helerohelise koorega muna või pirni meenutava kujuga, mis küpsedes muutuvad helekollaseks. Viljaliha värv varieerub valgest kuni tume roosani. Seemned on söödavad. Vili on iseloomuliku hapukas-magusa lõhnaga. Maitseb nagu segu pirnist, viigimarjast, karusmarjast ja maasikast.

Sisaldab provitamiini A, B ning C vitamiine (kuulub enim C vitamiini sisaldavate viljade hulka, valminud viljades isegi ligi 900 mg%), rauda, kaltsiumit, fosforit.

Enim sobilikud toorelt söömiseks, kooritult ja tükeldatult. Sobib kasutamiseks moosides, jookides. Eriti sobilikud õuntega, näiteks õunakoogis või hoopis suhkru, sidrunimahla ja vahukoorega. Säilib lühikest aega.

Hurmaal on mitu sünonüümi, mis viitavad ühtlasi tema päritolule (Jaapan, Lõuna-Korea, Hiina). Nii tuntakse hurmaad diospüüri, jaapani kakiploomi, hiina datliploomi, jaapani aprikoosi või persimoni ja hiina küdoonia nime all. Diospüüriks nimetatakse seda vilja tema erksa kuldkollase või punaka värvuse tõttu (diospyros - kreeka keeles jumalate tuli). Enamikus euroopa keeltes tuntakse hurmaad kaki (aasia keelest pärinev tähendus “viljale”) nime all.

Hurmaa vili on botaaniliselt mari, mis kasvab kõrgetel põõsastel või 3-15 m kõrgustel puudel. Viljad valmivad hilissügisel. Vilja läbimõõt on 6-8 cm, kujult ja suuruselt siledakoorelist ümmargust õuna meenutav. Keskmine kaal 100-400g. Õhukese, sileda ja läikiva koore värvus varieerub kollasest sügavpunaseni. Poolvalminult on viljaliha rohke tanniinisisalduse tõttu mõrkjas ja kõva. Valminud viljad muutuvad pehmeks, mahlakaks ja magusaks. Maitse on tomati ja aprikoosi vahepealne, millele lisandub kerge vanilje lõhn. Viljad koristatakse poolvalminult ja nad valmivad järele transpordil ja hoidlates.

Hurmaa sisaldab rohkesti suhkruid (kuni 20%) ja provitamiini A (2000 ühikut). Energeetiline väärtus: 100g/77 kcal/323 kJ.

Pärit India ja Malaisia vihmametsadest, tänapäeval kasvatatakse Aasias, Aafrikas, Ameerikas ja Austraalias.

Väga suured ovaalsed viljad, mis võivad kaaluda lausa 20 kilo. Paks, ogaline koor muutub küpsedes rohelisest pruuniks.  Suured valged seemned on söödavad.

Söömiseks koorida ja süüa toorelt. Paremini sobivad keedetult, küpsetatult või praetult, serveeritult nagu juurvili. Seemned sobivad keedetult, praetult ja küpsetatult süüa nagu pähkleid.

Väikese kurgi taolised, kantide ja sügavate vagudega viljad kasvavad madalatel puudel või põõsastel. 6-12 cm pikkuse vilja ristlõige on viieharulise tähe kujuline ( sellest ka nimetus ,,tähtvili,, ) Maitselt meenutab magushaput meeldiva lõhnaga karusmarja või küdooniat. Viljad on täisküpsed, kui merevaiguvärviline sisu helendab läbi koore. Kasutatakse eeskätt värskelt.

Füüsal pärineb Kesk- ja Lõuna-Egiptusest. Meil täidab juudikirss ilutaime ja köögivilja otstarvet. Maarjamaal viljeldakse mehhiko füüsalit, mille viljad (kaaluvad 30-80g) meenutavad tomatit ja maasika füüsalit, mille viljad (kaaluvad kuni 10g) on valminult magusad, metsmaasika lõhna ja maitsega. Sisaldavad suhkruid, C-vitamiini, orgaanilisi happeid. Ravimina kasutatakse vilju, mis ei nõua pikaajaliseks säilitamiseks mingit eritöötlust. Punase värvainega füüsalipreparaatidel on diureetiline ja põletikuvastane toime. Neid võetakse sisse neeru- ja põiekivide ning põie- ja kusejuhapõletiku raviks. Marju süüakse kollatõve korral.

Ogamelon ehk kiwano on kurgi ja meloni sugulane, pärit Uus-Meremaalt. Ogameloni vilja läbimõõt on 5cm, kaal 200-250g ja vilja katab 4-6mm paksune kuldoranþ koor. Ogameloni vilja sisu meenutab tumerohelist þeleed ning on söödav koos seemnetega.

Ogamelon on hapukasmagusa kergelt kurki, laimi ja banaani meenutava toniseeriva maitsega ja seda süüakse enamasti värskelt või puuviljasalatite koostises. 100g ogamelonis on vaid 22kcal energiat, lisaks aitab ogamelon organismist väljutada liigset vett ja jääkaineid.

Kõige lihtsam on ogamelon pikuti pooleks lõigata ja lusikaga tühjaks süüa. Kuumadesse roogadesse ogamelonit ei tasu lisada. Säilitada jahedas (2-5 soojakraadi).

Kääbusapelsin ehk kumkvaat pärineb Lõuna-Hiina ja Indohiina aladelt. Tänapäeval on viljelusalaks subtroopilised piirkonnad, kus ka apelsine kasvatatakse, peamiselt Hiina, Jaapan, Lõuna-Aafrika, Iisrael.

Kasvavad kobaratena väheste asteldega igihaljastel põõsastel. Viljad meenutavad välimuselt ovaalseid apelsine, kuid on vaid väikese mandariini suurused (läbimõõduga 2-3 cm ), Need on üldse kõige väiksemad tsitrused ja kuuluvad ainsana koos koorega söödavate tsitruste hulka. Viljaliha on hapukasmagusa, tugevalt vürtsika apelsinimaitsega. Vili sisaldab rohkesti kaltsiumi ja märkimisväärsel hulgal C-vitamiini. Neid eksporditakse peamiselt sügistalvel. Säilitada +10-15 C temperatuuril ja 90 % relatiivse  õhuniiskuse juures kuni 4 nädalat. Tuntud on siirupis konserveeritud kääbusapelsinid, mida kasutatakse puuviljasalatite ja kreemide koostises ning tortide ja magustoitude garneerimiseks. Asendamatu jääkuubikuteks külmutatult aperitiivides, boolides ja kokteilides.